OH WOW!

Field hockey jambouree.

Cameron.

Oh wow! Ma pole nii ammu kirjutanud,sest aja puudus on ülepea ning mul nii palju koguaeg teha ja teha! Anyways, vahepeal oli siis nädalaega seiklust ja kooli. Kirjutan tähtsamad asjad ülesse, kuna ma olen enam kui 100% kindel,et keegi ei viitsiks lugeda minu iga tunni erilist descriptionit. Isegi mina ei viitsiks.

Alustaksin siis sellega,et keemia on raske. Ja me teeme seal chemistrylabe. Ehk siis plahvatame asju ning mixime niisama suvalisi asju kokku ja vaatame, mis sellega juhtub. Keemia õps arvab,et ma brasiiliast ja arvab seda siiamaani, kuigi ma olen tüübile öelnud,et ou ma Eestist, mitte brasiiliast. Väga paljud inimesed küsivad esimese asjana, kas ma olen Hispaaniast või Brasiiliast. No what the f? Ühesõnaga minu meessoost keemia õpetajale olen ma Queen of the Brazil. Yea.

Neljapäev pärast kooli läksin Liana juurde. Jäin siis tema juurde ööseks. Väga lahe kodu on tüübil, ala 100 aastat vana, aga superägedalt sisustatud. Pilte pole, kuna kaamera njetu. Hängisime veidike tema pool ning siis läksime Cameroni poole, kes elab teises linnas ning ta on Liana üks parimaid sõpru ja ta on gay ja ta on super lahe. Tal polnud vanemaid kodus, seega tegime mida tahtsime. Tellisime hiina toitu, käisime poes igast junk foodi ostmas ja siis vaatasime filmi. Ja naersime. Vahepeal jalutasime ta megahuge koera ka naabruses ning nägin tõelist Ghettot niggah poiste ja tüdodega. Aga nad olid sõbralikud, silitasid koera ja rääkisid juttu minuga. Olid hullult excited kui ütlesin,et olen pärit euroopast. Tundsin end korraks Aafrikas, kui mustad lapsed hulluvad, kui näevad valget inimest. Olime kuskil kella 10neni Cameroni places ja siis kihutasime Lianaga kõva muusika saatel tagasi Liana poole, kus vaatasime aegunud Yearbooke ja lõhkusime voodeid ning naersime-naersime-naersime. Magama jääda ma ei suutnud, kuna imelikud kummitusmõtted tulid pähe, et äkki Liana majas kummitab, kuna see nii vana, seega vahetasin Lianaga voodikohad ja magasin seina ääres NAGU IKKA:D:D:D. Hommiku ei pidanudki kell 6 ülesse ärkama, vaid kell 7 kuna Liana elab kõigest 10 minutit eemal koolist.. autosõidu mõttes. Fun!

Reedel meil kooli otseselt ei olnud, oli mägironimine, mingisuguse mäe otsa. Hommikul olid ikka suured eelarvamused sellekohta, kuna mul polnud mitte mingisugust isu kuhugi känka otsa ennast vedada. Aga lõppkokkuvõttes oli see siiski fun fun! Nüüd kõige tähtsam lause : OLIN ESIMENE TÜDRUK TERVE KOOLIPEAL KES JÕUDIS MÄETIPPU! Kõik respekteerivad mind selleest, No vot, olin kiire OLIN! Põhimõtteliselt väga järsk ülesminek oli ja alla tulek olid jalad väga spaghettod. Kui tippu jõudsime, oli vaade suurepärane. Altho, tuul oli 30 miili tunnis. Seega PÄRIS HULL. Ma mõtlesin, et ma suren oma kolme kampsuni ja jopega. Tegelt ka, nii külm oli. Our crew läksime kuhugi põõsa alla pikniku pidama.. veetsime oma tund aega seal üleval. Mõnus oli, ipod kõrvas ja vaatad seda imeilusat vaadet. Tagasi tulek oli lihtsam, ainult jalad olid väga valusad. Üks naine murdis ka oma jalaluu, kui möödusin tast, pidi toit kurku tulema, kuna ta jalg oli no ikka väga rõve. Ew. Alla jõudes istusime Junioritega ühte lauda ning naersime. Kõigil oli megakülm, seega soojendasime üksteist nagu kari perverte.. :D Siis läksime koolibussiga tagasi kooli. Istusin Marci kõrval, kes on no kõige naljakam inimene vist üldse. Ta on Junior ja ta oli eelmine aasta vahetusõpilane Dominican Republiic's. No damn, arvestades seda,et ma olin väga väsinud, sai nalja NABANI!

Pärast seda tuli Selina meie poole ööseks. Lihtsalt lõõgastusime, käisime ujumas, rääkisime mu vanematega igast naljakaid asju ja siis põhimõtteliselt jäime magama.

Laupäev läksime Altonisse. Ennem seda käisime hostema vanas majas ja uskuge mind, see on veel ilusam, kui praegune maja. See on lihtsalt TOHUTULT ILUS. Järve ääres, erarannaga. Hostema üritab müüa seda, hind on 6,5 million dollarit. Jõudsime siis Altonisse. Väike armas pisikene linnakene turisti poodidega. Soetasin endale jaanalinnusulgedega kõrvarõngad, siis läksid kõhud tühjaks ning läksime traditsioonilisse Ameerika dinerisse. No selle peab ju ära proovima. Lahe oli, kõik tellisime junk foodi, minu junk food oli cesaer salad küll :D aga noh, käras ka. Pärast seda käisime supermarketis ja ostsime cookie dough icecream ja siis suundusime oma field hockey jambouriile. See tähendab, et meil oli kolm mängu erinevate tiimide vastu. Läks päris hästi, esimese kaotasime 1-0, teise võitsime 1-0 ja kolmanda jäime viiki, seega not bad. Mängud kestsid 20 minutit. Pärast seda koju, kus me olime kolmekesi, ja täiesti omapead. Hostparentsid läksid kontserdile Allan Jacksonit kuulama, seega it was pretty weird to be alone in the biggg housseee. Aga saime hakkama. Vanemad jõudsid kuskil kella 10 paiku ja naljapärast tellisime pizzat kuna hostema oli veits shvipsine ja tal kõht tühi :D

Täna olen õppinud ja siis YFU orientatsioon toimus meie majas. Väga igav oli, ma ei viitsinud üldse seal olla. Umbes 8 erinevat vahetusõpilast on New England states, lihtsalt kuulasime ja kuulasime, kuidas räägiti neid ühtesi ja samu reegleid all over again. Blah. Pärast seda olin vannis ja lõõgastusin. JA nüüd valmistun uueks kooli nädalaks. Wohay!

Elu on lill, igapäev on midagi uut avastada ja ma luban, et ma kirjutan veidikene tihedamalt ja kirjeldan rohkem ja räägin ka nalju, aga praegu ma kirjutasin lihtsalt üldisemalt. Varsti tuleb pikem jutt Quanist, kes on Vietnaamlane ja kes arvab, et ma olen ta tüdruksõber.

Sellega ma siis lõpetan.

Ciao Bellas!